Eesti lilleseade ajalugu
1897 a. Eestimaa Aiatöö Seltsi korraldatud aastanäitusel olid esmakordselt esindatud ka lilleseaded. Näitusel oli lõikelilledest korve, vanikuid, kunstlilli ja kuivatatud lilledest makartkimpe. Makartkimp sai oma nime 19.saj ühe edukaam Austria maalikunstniku Makarti nime järgi. Makartkimbud tehti kuivadest pampas ja bromuskõrtsest, kuivatatud lilledest, palmilehtedest, lisaks kasutati kuivatatud puuvilju, paabulinnusulgi, siidpaelakesi, kunstlilli. Kimbud olid suured, mõnikord mitu meetrit kõrged ja seetõttu ka kallid.
Enne I MS oli 1910 aasta näitus Eesti lilleäride ja lilleseadjate tipphetk - riiklikke väljapanekuid oli kaheksas osakonnas, igas osakonnas olid erinevate teemadel lilleseadetööd – pruudi tuba, kunstniku kabinet, harf, lüüra jne. Sajandi alguses olid lilletarbijad peamiselt mõisnikud ja parunid, neile oli lillede kõrge hind vastuvõetav. 1913 aastal oli Tallinnas 12 lilleäri. Esimesed eesti lilleärid astusid rahvusvahelisse lillede vahetuse organisatsiooni FLEUROP (ehk Interflora) 20-ndatel aastatel. Kõige tihedam ühendus oli Saksamaaga. 30. aastatel kasvas tublisti nõudlus lillede järele. Kui enne suutsid lilli osta ainult rikkad, siis nüüd muutusid lilled kättesaadavaks ka keskklassile. Traditsiooniks sai pruudikimbu tellimine. 1931 toodi lilli Itaaliast, Hollandist, Prantsusmaalt, kuid 1932 aastal tõusis tollimaks 400 kordseks ja lillede sissevedu vähenes tunduvalt.
Lilleseadet hakkas Eestis 70 ndatel aastatel tutvustama Dagmar Kotli, kes põhiliselt keskendus ikebanale. 70 ndatel käis Moskvas ikebanakursustel 8 huvilist ja hiljem said nendest ikebana õpetajad.
1983 aastal toimus esimene lillepidu, see kandis nimetust krüsanteeemipidu, parimaks lilleseadjaks tunnistati Hille Kangro. 1984 ja 1985 võitis Erko Liiv. Lillepeod tõid Eestisse palju meistreid väljapoolt, tänu uutele suhetele tekkis meie lilleseadjatel võimalus õppida väljaspoole piire. (Sepp 2011)
1990. aastatel hämmastas lääne lilleseadjaid Tallinna lillepidudel eestlaste täiesti erinev materjalivalik ja loominguline lähenemine lilleseadesse. See tulenes tegelikult sellest, et importlill lihtsalt ei olnud kättesaadav ja läbi tuli ajada suures osas oma kasvatatud või loodusliku taimmaterjaliga, mida lääne lilleseadjad kasutasid suhteliselt vähe. Praeguseks ei pruugi see erinevus eestlaste jt. vahel enam silma paista, kuid Eesti lilleseade tipud siiski torkavad siiani silma oma originaalse materjalivaliku ja tugeva kunstilise tasemega. (Tuulik 2011)
Esimesed eestlased said oma kaasaegse lilleseade teadmised otse soomlastest sõpradelt, 90ndate alguses saadeti esimesed õpilased Soome riigi kulul õppima Oulu lähedale Kembele aianduskooli (Kaeli, Press, Piller, hiljem mõned veel). Nende ja nende õpilaste koolitatud on praegu enamus Eesti lilleseadjaid. Mõned õpetajad on õppimas käinud ka mujal (disaineriharidusega Krista Perli Schweitsis, Hille Kangro Inglismaal, Reet Palusalu Saksamaal jne.) (Tuulik 2011) Tänane eesti lilleseade on konkurentsivõimeline muu maailmaga. Lillede tellimine välismaalt võimaldab meie floristidel kasutada väga laialdast lillede, lõikerohelise ja abimaterjalide valikut. (Sepp 2011) Eesti lilleseadekoolkond toetub Põhjamaade (eriti Norra ja Soome) traditsioonile, millele on omane suurem looduslähedus ja elusmaterjali suurem väärtustamine, kui seda näeb Kesk- ja Lääne-Euroopas, kus lill on ostja jaoks tunduvalt odavam.
Kahjuks ei ole eesti keeles seni ühtegi lilleseade õpikut ilmunud ja erialaterminoloogia on siiani täpsustamata. Valminud floristika riiklik õppekava tõenäoliselt saab olema esimene kirjalik dokument, mis põlistab eestikeelse erialaterminoloogia hästi pikaks ajaks. Otsustavaks sai selles õppekavas lilleseade terminoloogia täpsustamisel Priit Pressi hääl. Tänu temale saavad eesti lilleseadjad ka edaspidi üksteisega suheldes üksteisest adekvaatselt aru.
Enne I MS oli 1910 aasta näitus Eesti lilleäride ja lilleseadjate tipphetk - riiklikke väljapanekuid oli kaheksas osakonnas, igas osakonnas olid erinevate teemadel lilleseadetööd – pruudi tuba, kunstniku kabinet, harf, lüüra jne. Sajandi alguses olid lilletarbijad peamiselt mõisnikud ja parunid, neile oli lillede kõrge hind vastuvõetav. 1913 aastal oli Tallinnas 12 lilleäri. Esimesed eesti lilleärid astusid rahvusvahelisse lillede vahetuse organisatsiooni FLEUROP (ehk Interflora) 20-ndatel aastatel. Kõige tihedam ühendus oli Saksamaaga. 30. aastatel kasvas tublisti nõudlus lillede järele. Kui enne suutsid lilli osta ainult rikkad, siis nüüd muutusid lilled kättesaadavaks ka keskklassile. Traditsiooniks sai pruudikimbu tellimine. 1931 toodi lilli Itaaliast, Hollandist, Prantsusmaalt, kuid 1932 aastal tõusis tollimaks 400 kordseks ja lillede sissevedu vähenes tunduvalt.
Lilleseadet hakkas Eestis 70 ndatel aastatel tutvustama Dagmar Kotli, kes põhiliselt keskendus ikebanale. 70 ndatel käis Moskvas ikebanakursustel 8 huvilist ja hiljem said nendest ikebana õpetajad.
1983 aastal toimus esimene lillepidu, see kandis nimetust krüsanteeemipidu, parimaks lilleseadjaks tunnistati Hille Kangro. 1984 ja 1985 võitis Erko Liiv. Lillepeod tõid Eestisse palju meistreid väljapoolt, tänu uutele suhetele tekkis meie lilleseadjatel võimalus õppida väljaspoole piire. (Sepp 2011)
1990. aastatel hämmastas lääne lilleseadjaid Tallinna lillepidudel eestlaste täiesti erinev materjalivalik ja loominguline lähenemine lilleseadesse. See tulenes tegelikult sellest, et importlill lihtsalt ei olnud kättesaadav ja läbi tuli ajada suures osas oma kasvatatud või loodusliku taimmaterjaliga, mida lääne lilleseadjad kasutasid suhteliselt vähe. Praeguseks ei pruugi see erinevus eestlaste jt. vahel enam silma paista, kuid Eesti lilleseade tipud siiski torkavad siiani silma oma originaalse materjalivaliku ja tugeva kunstilise tasemega. (Tuulik 2011)
Esimesed eestlased said oma kaasaegse lilleseade teadmised otse soomlastest sõpradelt, 90ndate alguses saadeti esimesed õpilased Soome riigi kulul õppima Oulu lähedale Kembele aianduskooli (Kaeli, Press, Piller, hiljem mõned veel). Nende ja nende õpilaste koolitatud on praegu enamus Eesti lilleseadjaid. Mõned õpetajad on õppimas käinud ka mujal (disaineriharidusega Krista Perli Schweitsis, Hille Kangro Inglismaal, Reet Palusalu Saksamaal jne.) (Tuulik 2011) Tänane eesti lilleseade on konkurentsivõimeline muu maailmaga. Lillede tellimine välismaalt võimaldab meie floristidel kasutada väga laialdast lillede, lõikerohelise ja abimaterjalide valikut. (Sepp 2011) Eesti lilleseadekoolkond toetub Põhjamaade (eriti Norra ja Soome) traditsioonile, millele on omane suurem looduslähedus ja elusmaterjali suurem väärtustamine, kui seda näeb Kesk- ja Lääne-Euroopas, kus lill on ostja jaoks tunduvalt odavam.
Kahjuks ei ole eesti keeles seni ühtegi lilleseade õpikut ilmunud ja erialaterminoloogia on siiani täpsustamata. Valminud floristika riiklik õppekava tõenäoliselt saab olema esimene kirjalik dokument, mis põlistab eestikeelse erialaterminoloogia hästi pikaks ajaks. Otsustavaks sai selles õppekavas lilleseade terminoloogia täpsustamisel Priit Pressi hääl. Tänu temale saavad eesti lilleseadjad ka edaspidi üksteisega suheldes üksteisest adekvaatselt aru.
