Lilleseade ajalugu
„Lugupidav suhtumine lilledesse on sama vana kui inimkond. Lilleseade kätkeb endas inimese igatsust ilu järele, soovi oma ümbrust kaunistada, selles suhtes ei ole erinevust Ida ja Lääne vahel. Lilled on saatnud kõiki vanu kultuure – egiptuse, rooma, kreeka kultuuri. Armastusest lillede ja looduse vastu räägivad vaaraode hauakambritest leitud lillevanikud; samuti freskod Knossose palee seintel, kus kujutatakse tuules õõtsuvaid liiliaid ja iiriseid. Süstematiseeritud lillede seadmise viisid on välja kujunenud siiski ainult Jaapanis, kus seda süsteemi nimetatakse kadó, mis tuleneb kahest sõnast - ka tähendab tõlkes lille ja do võib tõlkida „tee, kulgemine“, seega „lillede tee“ – ikebana kõrgeim ideaal, rahu ja harmoonia saavutamine lilledega tegelemise kaudu.“ (Kotli 1991:5)
Euroopa lilleseade ajalugu
Interjööri, riietuse, pidulike ürituste kaunistamine elavate lilledega või okste, viljade ja teiste dekoratiivsete materjalidega omab mitmesajandilist ajalugu. (Sepp 2011) Juba antiikajal olid lilled väga tätsal kohal pidulike sündmuste tähistamisel. Laialdaselt oli levinud hoonete ehtimine lillede, pärgade ja vanikutega, eriti suurejooneliselt tehti seda Vana-Roomas. Lilli kingiti külalistele, lilledega ehtisid end naised - tehti granaadipuu õitest kaelakeesid, käes hoiti lootoseõisi. Vana-Kreekas austati spordivõistluste võitjaid loorberilehtedest pärjaga, sõjakangelasi austati õlipuuokstega. Roomas ehtis valitseja pead kullatud või kullast valmistatud loorberipärg. Kreeka pruut kandis peas valget roosipärga. Rooma pruut aga kandis soengus apelsiniõisi. Surnutele pandi väga palju lilli kaasa ka hauakambritesse. Hauakambritest on leitud hästi säilinud lillepärgasid. Suurem osa antiikajal alustatud traditsioonid on püsinud tänapäevani. (Tuulik 2011)
Lillekimpudel on samuti pikk ajalugu. Algselt olid need küll ühest materjalist (lillest). Lootosekimbud Egiptuses, roosibuketid rooma ülemkihi tubades olid armastatud ruumi kaunistuse elemendid. Süngel keskajal said lilled kindla koha kiriku interjööris, neid kasvatati kloostri aias põhiliselt lilleseadmiseesmärgil. Levinumaks sai valge liilia - neitsi Maarja lill, mida loeti süütuse ja rikkumatuse sümboliks. Samuti olid seades iirised kui kui valu ja kannatuse märk, punaoranžid liilad sümboliseerisid Kristuse verd. (Sepp 2011)
17.- 18. sajandil muutus vastavalt arhitektuurile ka lillekaunistuste iseloom tol ajal hoopis rikkalikumaks ja luksuslikumaks. Ruume ehiti vanikute, lillepärgade ja lillekimpudega vaasides. Lilleseaded olid lopsakad, kuid korrapärase kujuga (tänapäeva dekoratiivse stiili algus). (Tuulik 2011) 19. sajandil valitsenud klassitsism võttis eeskuju antiigist - lilleseadesse tuli lihtsus ja selgus. (Sepp 2011) Sel perioodil leiutati peenike metalltraat ja selle abil hakati valmistama täiesti uudseid kimbutüüpe.
Biidermeier (ampiirstiilist Saksamaal Napoleoni sõdade järel kujunenud väikekodanlikke väärtusi hindav kunstivool) - lilleseaded on pastelltoonides vormiseaded, neist tuntum ümber tipulille kontsentriliste ringidena asetsevatest eri liiki lilledest mansetiga kimp (biidermeierkimp). (Tuulik 2011) Kihte oli tavaliselt 7 ja seda kimpu ei pandud vette. See stiil oli eriti levinud Saksamaal ja Austrias.
1890 a. Inglismaal oli moes mansettkimp, mis meenutas biedermeierit, kuid ringid olid korrapärased. (Sepp 2011)
Taldrikkimp oli tasapinnaline lai kimp, milles lilled kujundavad mitmesuguseid mustreid, kaunistatud paeltega. Tunti ka ümmargusi, kõrgeid püramiidi- kujulisi või pitsist tuutu taolisi kimbutüüpe. Traaditud lilledest tihedad kimbud olid pitsist mansetiga ja neid kasutati daamide pidulike dualettide lisandina ning vette ei asetatud. (Tuulik 2011)
20.saj. alguses said väga popullaarseks modernistid, moodi tulid klaasvaasid, voolavad vormid, ebaselged piirjooned. Lilleseades kasutati painutatud kujuga vartega lilli. (Sepp 2011) Sajandi esimese poole lillekimbud on kokku seatud saunaviha põhimõttel, sageli ühekülgsed, kuid sageli ka väga rikkaliku materjalivalikuga. Matusepärgade vorm teeb suuri uperpalle, muutudes traditsioonilisest ümmargusest südame, ovaali, tilga jms. kujuliseks. Elavneb rahvusvaheline lillekaubandus ja sellest saab suur äri. (Tuulik 2011)
Pärastsõjajärgne Euroopa süveneb taas kauge Jaapani lille- ja aiakultuuri. Ikebanaseadete välise kuju mõjul tekib 60-ndatel aastatel uus- formaal- lineaarne lilleseadestiil, mille paljud poõhimõtted on üldkasutatavad ka 21. saj. alguse lilleseades. Jaapani aiakunst on mõjutanud ka teise stiili- vegetatiivse lilleseade arengut.
Põhidendentsid 20. saj. lilleseade arengus on olnud:
- loodusläheduse järjest suurem rõhutamine
- tehniliste võimaluste tormiline areng, mis jätkub
- süstemaatilise lilleseadehariduse teke ja areng
- üha elavnev rahvusvaheline lillekaubandus, mis on peaaegu kaotanud
lillekaubanduses aastaajad
Nagu ikebanas, on ka euroopa lilleseades üheaegselt kasutusel aastatuhandete või sajanditevanune formaalne stiil, barokiajastul sündinud dekoratiivne stiil ja 20. saj. keskpaigas tekkinud formaal- lineaarne ja vegetatiivne stiil. Uue sajandi lävel on moodsatel seadetel tendents lihtsustumisele, töid tehakse sageli vaid mõnest materjalist, kõige olulisem on uudne idee ühe või teise taime eksponeerimisel. Sellest on kujunenud täiesti uue filosoofiaga lilleseadestiil (lilleseadetiile eristatakse ju peamiselt taimmatrjali erineva kasutusviisi järgi.) (Tuulik 2011)
Tänaseks on juhtivad lilleseademaad Saksamaa, Norra, Inglismaa ja Soome kust jõuavad ka meile uued trendid.
Lillekimpudel on samuti pikk ajalugu. Algselt olid need küll ühest materjalist (lillest). Lootosekimbud Egiptuses, roosibuketid rooma ülemkihi tubades olid armastatud ruumi kaunistuse elemendid. Süngel keskajal said lilled kindla koha kiriku interjööris, neid kasvatati kloostri aias põhiliselt lilleseadmiseesmärgil. Levinumaks sai valge liilia - neitsi Maarja lill, mida loeti süütuse ja rikkumatuse sümboliks. Samuti olid seades iirised kui kui valu ja kannatuse märk, punaoranžid liilad sümboliseerisid Kristuse verd. (Sepp 2011)
17.- 18. sajandil muutus vastavalt arhitektuurile ka lillekaunistuste iseloom tol ajal hoopis rikkalikumaks ja luksuslikumaks. Ruume ehiti vanikute, lillepärgade ja lillekimpudega vaasides. Lilleseaded olid lopsakad, kuid korrapärase kujuga (tänapäeva dekoratiivse stiili algus). (Tuulik 2011) 19. sajandil valitsenud klassitsism võttis eeskuju antiigist - lilleseadesse tuli lihtsus ja selgus. (Sepp 2011) Sel perioodil leiutati peenike metalltraat ja selle abil hakati valmistama täiesti uudseid kimbutüüpe.
Biidermeier (ampiirstiilist Saksamaal Napoleoni sõdade järel kujunenud väikekodanlikke väärtusi hindav kunstivool) - lilleseaded on pastelltoonides vormiseaded, neist tuntum ümber tipulille kontsentriliste ringidena asetsevatest eri liiki lilledest mansetiga kimp (biidermeierkimp). (Tuulik 2011) Kihte oli tavaliselt 7 ja seda kimpu ei pandud vette. See stiil oli eriti levinud Saksamaal ja Austrias.
1890 a. Inglismaal oli moes mansettkimp, mis meenutas biedermeierit, kuid ringid olid korrapärased. (Sepp 2011)
Taldrikkimp oli tasapinnaline lai kimp, milles lilled kujundavad mitmesuguseid mustreid, kaunistatud paeltega. Tunti ka ümmargusi, kõrgeid püramiidi- kujulisi või pitsist tuutu taolisi kimbutüüpe. Traaditud lilledest tihedad kimbud olid pitsist mansetiga ja neid kasutati daamide pidulike dualettide lisandina ning vette ei asetatud. (Tuulik 2011)
20.saj. alguses said väga popullaarseks modernistid, moodi tulid klaasvaasid, voolavad vormid, ebaselged piirjooned. Lilleseades kasutati painutatud kujuga vartega lilli. (Sepp 2011) Sajandi esimese poole lillekimbud on kokku seatud saunaviha põhimõttel, sageli ühekülgsed, kuid sageli ka väga rikkaliku materjalivalikuga. Matusepärgade vorm teeb suuri uperpalle, muutudes traditsioonilisest ümmargusest südame, ovaali, tilga jms. kujuliseks. Elavneb rahvusvaheline lillekaubandus ja sellest saab suur äri. (Tuulik 2011)
Pärastsõjajärgne Euroopa süveneb taas kauge Jaapani lille- ja aiakultuuri. Ikebanaseadete välise kuju mõjul tekib 60-ndatel aastatel uus- formaal- lineaarne lilleseadestiil, mille paljud poõhimõtted on üldkasutatavad ka 21. saj. alguse lilleseades. Jaapani aiakunst on mõjutanud ka teise stiili- vegetatiivse lilleseade arengut.
Põhidendentsid 20. saj. lilleseade arengus on olnud:
- loodusläheduse järjest suurem rõhutamine
- tehniliste võimaluste tormiline areng, mis jätkub
- süstemaatilise lilleseadehariduse teke ja areng
- üha elavnev rahvusvaheline lillekaubandus, mis on peaaegu kaotanud
lillekaubanduses aastaajad
Nagu ikebanas, on ka euroopa lilleseades üheaegselt kasutusel aastatuhandete või sajanditevanune formaalne stiil, barokiajastul sündinud dekoratiivne stiil ja 20. saj. keskpaigas tekkinud formaal- lineaarne ja vegetatiivne stiil. Uue sajandi lävel on moodsatel seadetel tendents lihtsustumisele, töid tehakse sageli vaid mõnest materjalist, kõige olulisem on uudne idee ühe või teise taime eksponeerimisel. Sellest on kujunenud täiesti uue filosoofiaga lilleseadestiil (lilleseadetiile eristatakse ju peamiselt taimmatrjali erineva kasutusviisi järgi.) (Tuulik 2011)
Tänaseks on juhtivad lilleseademaad Saksamaa, Norra, Inglismaa ja Soome kust jõuavad ka meile uued trendid.
Biidermeier (http://www.dutchflowerlink.nl/engels/abc_abbreviation/abc.htm)
Formaal-lineaarne seade (T.Tuuliku õppematerjalist)
